Igal kevadel, kui Hõbekala külalistemajja saabuvad linnuvaatlejad, vaatame neid väikese heatahtliku kadedusega- küll on tore, kui inimestel on selline hobi! Nad tulevad Ristnasse mitmeks päevaks, et jälgida lindude kevadrännet, mis Ristna neeme tipus toimub märtsist mai keskpaigani. Seisavad seal tundide kaupa, tihti on tuuline ja külm ning tulevad selleks kohale näiteks eelmisel aastal Ameerikast, samuti Inglismaalt, Šveitsist, Rootsist ja Soomest.

Meie naljatame, et tegemist on meile väga mugavate külalistega – päeval me neid majas peaaegu ei näe. Heal juhul kohtame neid õhtul, kui nad tulevad tuppa, söövad kõhu täis ja lähevad kiiresti magama, et varahommikul jälle randa minna.

Ühel hetkel tekkis mul mõte, et prooviks ise ka. Ja märkasingi kohe Facebookis sündmust, mis pakkus võimalust minna päikesetõusul Tihu järve äärde kaku ja tedre hääli kuulama. See tundus nii põnev! Tähendas küll ärkamist kell kaks öösel ning paar tundi vaikselt paigal püsimist ja külmetamist. Ning kõigepealt 30 kilomeetri pikkust öist sõitu kohta, mida ma polnud isegi päevavalges kunagi üles leidnud.

Aga mis seal ikka – meelitasin sõbranna ja tütre kaasa. Termosesse soe tee, kotti võileivad, Google Mapsi sai märgitud matka alguspunkt ja suurte ootustega teele.

Juhtus aga täpselt see, mida võis arvata. Me ei leidnud üles ei kohtumispaika ega matkaseltskonda, kellega pidime koos teele minema:) 

Sõitsime tükk aega mööda kruusateid, mis ei viinud mitte kuhugi. Mõni lõppes kraavi ääres, mõni keset põldu. Lõpuks peatusime metsaserval, sirutasime jalgu ja arutasime olukorda. Kuna olime juba nii vara üles ärganud, tundus koju tagasi minek kuidagi eriti halb mõte.

Siis meenus, et me pole kunagi käinud Orjaku linnuvaatlustornis. Lähme sinna!

Kõndisime vaikselt mööda laudteed vaatlustornini, veel oli pime.

Kui päike tõusma hakkas, täitus taevas lindude ja nende valjude häältega. Neid oli lihtsalt igal pool. Seal, kus enne valitses vaikus, oli korraga elu, päike oli nii ere ja me olime selle keskel nii pisikesed... Ükski sõna ei kirjelda päriselt seda tunnet.
Kõige lähemale lendavaid linnuparvesid me ei pildistanud, lihtsalt nautisime hetke. Kui esimene lummus möödus, proovisime ka "Siuts" äpiga tuvastada, kelle keskel me oleme - äpp pakkus: suur-laukhani, naerukajakas, rabahani, kanada lagle.... Eks kogenud linnuvaatlejad teaksid parandada, aga meie jaoks oli see elamus ka linde tundmata.

Olen alati mõelnud, et kõige müstilisem aeg looduses on varahommik. See hetk, kui kõik alles algab. Kui oled veel sel ajal keset loodust, tundub maailm hoopis teistsugune paik.

Seega üks soovitus: astu oma mugavustsoonist välja – või siis soojast voodist. Proovi midagi uut, see on täiega seda väärt.

Mina otsin varsti binokli välja ja sel kevadel lähen nii Ristnasse kui Orjakusse. Kui keegi näitaks mulle õige koha, kust Tihu järve äärde pääseb, siis sinna ka;)

Kevadiste tervitustega Hiiumaalt
Kätlin

Kui kõplased mere ääres kohtuvad, siis võib üsna kindel olla, et tervitamise asemel küsivad nad: „Said ka midagi või?“ Räägitakse, et kõplane ei astu sammugi ilma, et üritaks nodida. Ja see kipub tõesti nii olema – olgu see puunott või pudel või lõualuu, kui ta maas vedeleb, siis tuleb see koju tuua.

Kalastamine Hiiumaal – millal ja mida püüda

Mida teha Hiiumaal? 10 ideed perepuhkuseks Ristna ja Kalana kandis Kõpu poolsaarel